Tööriiete vahetamise aeg võib olla tööaeg

Euroopa Kohtu praktika järgi peab kohus tõlgendama liikmesriigi seadusi kooskõlas EL direktiividega. EL direktiiv ütleb, et tööaeg on iga ajavahemik, mille jooksul töötaja teeb tööd või on tööandja käsutuses. Euroopa Kohtu seisukoht on, et tööaja mõistet tuleb käsitada vastandina puhkeaja mõistele, kuna need on vastastikku teineteist välistavad. Seega kõik, mis ei ole puhkeaeg, on tööaeg ja vastupidi.

Eesti seaduse järgi on tööaeg aeg, millal töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid. Riigikohus nõustus oma lahendis ringkonnakohtu otsusega, et kui töötaja peab tööandja juhiste kohaselt töö tegemiseks ümber riietuma, tuleb ümberriietumise, sealhulgas tööriietesse (milleks on ka eririietus ja isikukaitsevahendid) riietumise ning selleks vajaliku liikumise ja pesemise aeg arvata tööaja hulka.

Lisaks tuletas Riigikohus meelde, et tööandja töökorralduse reeglid on tüüptingimused ehk lepingutingimused, mille sisu ei saa mõjutada pool, kelle suhtes neid kasutatakse. Tööandjal on õigus kasutada tüüptingimusi töösuhte reguleerimiseks.

Tüüptingimus ei kehti, kui see kahjustab teist osapoolt ebamõistlikult, eriti kui see rikub oluliselt lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise osapoole kahjuks. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse juhul, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Seaduse järgi on töötajatel õigus saada ka lisakaitset, seega peab tööandja tüüptingimuste kehtestamisel veenduma, et kehtestatud tingimused on seaduse järgi lubatud ega kahjusta töötajat ebamõistlikult.

Neid kahte asja silmas pidades kutsumegi ettevõtjaid üles vaatama üle oma ettevõtte töökorralduse reeglid ning vajadusel need seaduse nõuetega kooskõlla viima: kui teie ettevõttes on töötajaid, kellel on kohustus töö tegemise ajal kanda tööriietust (sh eririietust ja/või isikukaitsevahendeid), siis tuleb ümberriietumisele ja pesemisele (kui selline võimalus on olemas) mõistlikult kuluv aeg lugeda tööaja hulka.

Tüüptingimustest lähemalt: VÕS § 35 lg-te 1 ja 2

Tarbija lisakaitsest lähemalt: VÕS § 42 lg 3