Tasaarvestus lepinguosaliste omavahelistes suhetes

Ikka ja jälle tekitavad ärisuhetes küsimusi tasaarvestamise õiguse olemus ja kasutamise võimalused. Esiteks tuleb märkida, et teatav segadus on juba terminoloogias. Õigemini, segaduse asemel valitseb lahknevus juriidilise termini – tasaarvestus – ja tavakeelse ning raamatupidamises kasutatava tasaarvelduse vahel.

Tegemist on siiski sama olukorraga, kus vastastikused kohustused lõpevad kattuvas ulatuses. Üksnes nähtusele antud nimi erineb.

Õiguslikult nähakse tasaarvestuse võimalus ette võlaõigusseaduses. Selle seaduse § 197 kohaselt juhul, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses.

Seega pool, kes soovib tasaarvestamist kasutada, peab esiteks kontrollima, kas teisel poolel on juba tekkinud oma kohustuse täitmise kohustus. Kui täitmise kohustus on tekkinud, siis reeglina on tegemist teise poole viivitusega või on täitmise tähtpäev saabunud ja ta pole veel jõudnud kohustust täita. Teiseks peab tasaarvestamist sooviv pool kontrollima, kas tal on õigus enda kohustust täita. See õigus on tal kindlasti siis, kui kohustuse täitmise tähtpäev on saabunud või isegi möödunud. Samas, tulenevalt võlasuhtest võib tal küll olla kohustus (nt tasuda rahasumma), aga selle täitmise tähtpäev on alles tulevikus ja ennetähtaegne täitmine ei ole lubatud.

Kui mõlemad eeldused on siiski täidetud, võib tasaarvestav pool vastastikused nõuded tasaarvestada. Tasaarvestamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Tasaarvestus jõustub, kui tasaarvestuse avaldus on jõudnud saaja elu- või asukohta ja saajal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda. Tasaarvestuse jõustumine tähendab, et nõuded ongi sellest hetkest lõppenud, vajamata selleks mingit kinnitust või muud tegu tasaarvestuse avalduse saaja poolt. Praktikas tekitab selline tagajärg vahel kahtlusi või segadust, kuna jääb mulje, justkui oleks kahepoolset õigussuhet muudetud teise osapoole loata. Seadus annab sellise ühepoolse õiguse just seetõttu, et vastastikused nõuded sisuliselt taandavad teineteist ja tasaarvestus muudab pooltevahelised võlasuhted üksnes selgemaks.

Sageli tekitab segadust ka tasaarvestatud nõuete ja kohustuste kajastamine raamatupidamises, tuues jällegi kaasa kahtluse tasaarvestamise jõustumise osas. Nimelt nõuavad raamatupidajad vahel tasaarvestuse kajastamiseks pooltevahelise kahepoolselt allkirjastatud dokumendi esitamist raamatupidamisele. See omakorda võib tekitada äriühingu juhtkonnas kahtluse, kas ühepoolne tasaarvestus ikkagi on võimalik. Oluline on siinkohal mõista, et lepinguliste kohustuste ja nõuete tekkimine ning lõppemine on õiguslikult reguleeritud, tuleneb seadusest ning on juriidiline küsimus. Seadusest tulenev tagajärg, mille kohaselt vastastikused nõuded tasaarvestamise tulemusel lõpevad, on tagajärg reaalses elus. See on fakt, mitte juriidiline arvamus. Selleks, et raamatupidamine kajastaks ettevõtte finantsseisundit adekvaatselt, peab leiduma võimalus juriidiliselt kehtivate toimingute raamatupidamislikuks kajastamiseks viisil, mis näitab tegelikkust. Lisaks sellele, et täiendava kahepoolse kokkulepe sõlmimine juba tehtud tasaarvestamise avalduse ülekinnitamiseks on osapoolte vahelises suhtes lisasegadust tekitav, ei ole see sageli ka mõeldav. Pooltevahelised suhted võivad olla täitmata kohustuste tõttu läinud nii sassi, et teise poole vastutulelikkust ei saa mõistlikult oodata.