Lähiajal jõustuvad mõned tööelu puudutavad muudatused
)
1. juulil jõustuvad seadusemuudatused, mille kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajale haigushüvitist neljandast kuni kaheksanda päevani. Töötaja omavastutus on esimese kolme haiguspäeva eest ning haigekassa alustab töövõimetushüvitiste väljamaksmist alates üheksandast päevast. Selline süsteem kehtis ka varem kuni 2020 aasta lõpuni.
Samaaegselt taastub ka varasem kord, mille kohaselt ei maksustata sotsiaalmaksuga haigushüvitist, mida tööandja maksab töötajale teise kuni kaheksanda haiguspäeva eest ja mis ei ületa töötaja keskmist töötasu. Samuti ei maksustata sellist haigushüvitist töötuskindlustus- ja kogumispensioni maksetega.
Enne 1. juulit väljakirjutatud haiguslehtedele kohaldub praegu kehtiv haiguspäevade hüvitamise süsteem.
30. juunil jõustuvad ka töötuskindlustuse seaduse muudatused, mille kohaselt hakkab töötuskindlustushüvitise maksmise periood sõltuma lisaks inimese kindlustusstaažile ka registreeritud töötajate arvust. Kui tööpuuduse näitaja on kõrge, siis pikeneb töötuskindlustushüvitise maksmise periood ja kui tööpuudus on madal, siis on hüvitise maksmise periood lühem.
Praegu sõltub töötuskindlustushüvitise maksmise periood üksnes inimese kindlustusstaažist. Kui inimese staaž on lühem kui viis aastat, on hüvitise maksmise periood kuni 180 päeva. Kui staaž jääb vahemikku viis kuni kümme aastat, on hüvitise periood maksimaalselt 270 päeva ning enam kui kümne aastase staaži puhul on töötul õigus saada hüvitist kuni 360 päeva.
Alates 30. juunist sõltub töötuskindlustushüvitise maksmise perioodi pikkus ka tööturu olukorrast. Uue süsteemi kohaselt määrab töötukassa töötuskindlustushüvitise taotlemisel hüvitise maksmise perioodi vastavalt taotleja kindlustusstaaži pikkusele ning sõltuvalt tööturu olukorrast võib hüvitise maksmise periood pikeneda hüvitise maksmise perioodi lõpus.
Märkimist väärivad ka 17. märtsil 2023 jõustunud töölepingu seaduse muudatused, mis puudutavad töösuhte lõppemisel makstavaid hüvitisi.
Jutt on hüvitistest, mida:
tööandja on kohustatud maksma, kui töötaja on töölepingu erakorraliselt tööandja kohustuse olulise rikkumise tõttu üles öelnud (nt viivitanud oluliselt töötasu maksmisega või kohelnud töötajat ebaväärikalt) (TLS § 100 lg 4);
tuleb maksta, kui töölepingu ülesütlemisest on vähem ette teatatud (TLS § 100 lg 5);
tuleb maksta töölepingu lõpetamisel töövaidluskomisjoni poolt, kui tööleping on õigusvastaselt üles öeldud (TLS § 109 lg 1 ja 2).
Muudatused on ajendatud seadusandja soovist, et hüvitised kannaksid endast rikkumist karistavat, kompenseerivat ja preventiivset funktsiooni selle asemel, et hüvitisi käsitletaks kahjuna, mille summa kindlaks tegemiseks tuleb hakata kahju tekkimist tõendama või kus hüvitist tuleb vähendada kasu võrra, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel.
Enne töölepingu seaduse muudatust hõlmas olemasoleva kohtupraktika kohaselt õigustühise ülesütlemise eest makstav hüvitis erinevaid kahju liike, sh ka mittevaralist kahju. Nüüdsest ei pea töötaja enam kahju tekkimist tõendama ning kui töötaja leiab, et tööandja on talle kahju tekitanud võib ta kahju hüvitamise nõude esitada eraldiseisvalt.
