Juunis 2022 jõustub rida riigihangete seaduse muudatusi

Riigikogu võttis 13.04.2022 vastu riigihangete seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse, millega nähakse ette kokku pea 300 muudatust. Numbriliselt muljetavaldav muudatuste pakett siiski drastilisi muutusi kaasa ei too.

Alljärgnevalt mõnedest olulisematest muudatustest.

Kehtivas seaduses on osade menetluste puhul jäetud mitmed tähtajad täpsustamata. Näiteks sotsiaal- ja eriteenuste puhul ei ole ette näinud pakkumuste esitamise minimaalset tähtaega, mis on kaasa toonud praktika, et seatakse pakkumuste esitamiseks liiga lühikesed tähtajad. Muudatustega nähakse ette, et selliste teenuste puhul on edaspidi minimaalseks pakkumuste esitamise tähtajaks kümme päeva.

Pakkumuste esitamise minimaalset tähtaega muudetakse osaliselt ka lihthankemenetluses. Asjade ja teenuste puhul peab hankija tulevikus andma pakkumuste esitamiseks minimaalselt kümme päeva senise viie tööpäeva asemel.

Täpsustatakse ka seda, et erimenetluste ja ideekonkursside puhul peab hankija pakkumuste esitamise tähtaega pikendama samadel alustel ja põhjustel, mis muude hankemenetluste puhul.

Lisaks ühtlustatakse riigihanke alusdokumentide vaidlustamise tähtaegu, mis saavad sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluses ja kontsessioonilepingu sõlmimise menetluses olema samad hankemenetlustega – viis tööpäeva enne pakkumuste, taotluste või ideekavandite esitamise tähtpäeva. Lihthankemenetluses jääb vaidlustamise tähtajaks endiselt kaks tööpäeva.

Tähtaegadega seoses on tehtud veel üks oluline muudatus seonduvalt hankelepingute rikkumisega. Nimelt seatakse hankijatele senisest oluliselt lühem tähtaeg hankelepingute rikkumiste kohta teabe esitamiseks riigihangete registrile. Kui seni tuli seda teha alles pärast hankelepingu täitmise lõppemist, siis uue regulatsiooni järgi tuleb rikkumisest teavitada kolmkümne päeva jooksul õiguskaitsevahendi rakendamisest. Paljudel juhtudel tähendab see ajalist erinevust, mida saab mõõta isegi aastates.

Ooteaja kohaldamine ühtlustub ning saab enamikes piirmäära ületavates riigihangetes olema neliteist päeva pärast hankija viimase otsuse kohta teate esitamist. Varasem regulatsioon eristas ooteaja pikkust selle järgi, kas eeldatav maksumus oli väiksem või suurem rahvusvahelisest piirmäärast. Endiselt säilib ooteaja erisus lihthankemenetluses, kus see on jätkuvalt viis tööpäeva vastava otsuse kohta teate esitamisest.

Lisaks peavad hankijad oma viimase otsuse kohta pakkujatele esitatud teatele edaspidi märkima ka teabe ooteaja ja selle kestuse kohta, kuigi seadusest ei tulene, et selle kohustuse eiramisega kaasneks mingisuguseid sanktsioone.

Muudatustega laiendatakse ka ooteaja mittekohaldamise aluseid. Kehtiv seadus lubab ooteaega mitte kohaldada üksnes juhul, kui pakkumuse oli esitanud üks pakkuja. Edaspidi lubatakse ooteaega mitte kohaldada ka olukorras, kus menetluse lõpuks (st viimase otsuse kohta teate esitamise hetkeks) ei ole enam menetlusse mitut pakkujat jäänud. Eeltoodu võiks kõne alla tulla näiteks siis, kui kõik peale ühe pakkuja võtavad oma pakkumuse tagasi, ülejäänud pakkujad jäetakse kvalifitseerimata või kõrvaldatakse või nende pakkumused lükatakse tagasi ning neid otsuseid ei saa enam vaidlustada.

Muudatustega nähakse ette seni seadusest puudunud alused mitmesuguste otsuste tegemiseks. Näiteks, kui hankija on seadnud pakkumuse esitamise eeltingimuseks, et pakkuja peab tutvuma hankelepingu täitmise kohaga või kontrollima riigihanke alusdokumente selgitavaid dokumente kohapeal. Kui pakkuja neid tingimusi ei täida, kuid esitab pakkumuse sellele vaatamata, peab hankija tegema otsuse pakkumuse läbi vaatamata jätmise kohta. See otsus on ka riigihangete vaidlustuskomisjonis ja hiljem vajadusel kohtutes vaidlustatav.

Olulisemaks muudatuseks otsuste tegemisel on aga kohustus teha eraldi nn hankija viimane otsus riigihangetes. On tavapärane praktika, et hankijad teevad kõik otsused (hankepassi alusel tehtav otsus, pakkumuste vastavaks tunnistamise otsus, pakkumuse edukaks tunnistamise otsus ning eduka pakkuja kõrvaldamata jätmist ja kvalifitseerimist puudutav otsus) koos. Edaspidi tuleb viimane otsus eduka pakkuja kvalifikatsiooni ja kõrvaldamise aluste kohta teha eraldi. Nn hankija viimase otsusega on seotud ka mitmed tähtajad.

Hankelepingute muutmist puudutavaid norme küll täpsustatakse, kuid kuna alused selleks tulenevad direktiividest, siis põhimõttelisi muudatusi ette ei nähta.

Eraldi võiks välja tuua täpsustuse, millega viiakse väikesemahuliste muudatuste säte direktiividega kooskõlla. Kehtiva seaduse järgi võib jääda ekslik mulje, justkui võiks väikesemahulisi muudatusi teha selliselt, et kõikide muudatuste maksumus kokku ei tohi ületada sättes toodud protsendimäärasid eeldusel, et iga muudatuse maksumus eraldivõetuna jääb alla rahvusvahelise piirmäära. Direktiivist tuleneb aga, et mitme muudatuse lubatavuse hindamise puhul lähtutakse nende kumulatiivsest maksumusest. Ehk juhul, kui samal alusel tehakse mitu muudatust, siis peab nende muudatuste väärtus kokku jääma alla rahvusvahelise piirmäära.

Seadust on täiendatud ka sättega, mis lubab hankijal hankelepingu üles öelda või sellest taganeda, kui hankelepingu täitmise käigus ilmneb, et täitjal on mõni kohustuslik kõrvaldamise alus, näiteks riikliku maksu maksuvõlg. Siiski on maksuvõla puhul võimalik anda ettevõtjale täiendav aeg selle tasumiseks või ajatamiseks või arvestada näiteks ka tekkinud võla suurust. Eeltoodust järeldub, et regulatsiooni mõtteks ei ole see, et esimese võimalusena tuleks hankeleping lõpetada, kuid pakkujad peaksid siiski arvestama, et ka hankelepingu täitmise käigus tuleb jätkuvalt oma renomeed puhtana hoida.

Seadusega ühtlustatakse esialgset õiguskaitset vaidlustusmenetluses ja hilisemas võimalikus kohtumenetluses. Praeguste reeglite järgi on hankelepingu sõlmimine vaidlustusmenetluse kestel ja vahetult pärast seda võimatu, välja arvatud, kui vaidlustuskomisjon annab selleks loa. Kohtumenetluses on vaidlustusmenetlusega võrreldes olnud koormus pööratud ehk vaidlustaja peab saama kohtust esialgse õiguskaitse, mis keelab hankelepingu sõlmimise kohtumenetluse ajal.

Nii direktiivide nõuetest kui ka praktika ühtlustamise vajadusest lähtuvalt nähakse muudatustega ette, et edaspidi kohaldub ka kohtumenetluses nn automaatne hankelepingu sõlmimise keeld ning hoopis hankija peab hakkama kohtult hankelepingu sõlmimiseks luba taotlema.

Lisaks muutub vaidlustuse või kahju hüvitamise taotluse osalise rahuldamise korral vaidlustusmenetluse kulude jagunemine nii, et mõlemal poolel on õigus nõuda oma kulude hüvitamist teiselt poolelt proportsionaalselt vaidlustuse või taotluse rahuldamisega. Kehtiva seaduse kohaselt on vaidlustusmenetluse kulude hüvitamise õigus üksnes vaidlustajal.

Muudatused jõustuvad 1.06.2022. Juhime tähelepanu, et riigihanke menetlused, mida alustati enne seda kuupäeva, viiakse lõpuni lähtudes kehtiva seaduse redaktsiooni nõuetest.