PERSOON | Ehitusõiguse spetsialist Kätlin: Ajad, kus juristi poole pöördutakse siis, kui probleem juba tekkinud on, võiks olla möödanik

20 aastat tagasi poleks õigusbüroos kannatanud töötada

Peale keskkooli oli Kätlinil selge ettekujutus sellest, mida ta edasi tegema hakkab. Pabereid proovis ta sisse viia nii psühholoogia kui ka õigusteaduse erialale. ”Ma arvan, et psühholoogia oli mu mõttes esimene valik tegelikult,” kirjeldas ta, aga nagu ikka ei pruugi kõik plaanid alati ellu minna ja nii jäidki Kätlinit psühholoogia erialast lahutama kaks matemaatikaeksami punkti. Sealt edasi algasid juuraõpigud Tartu Ülikoolis ja üsna pea leidis ta esimese erialase töö assistendina advokaadibüroos.

Kui täna on juuraharidusega inimesel võimalik karjääri teha nii juristi kui advokaadina, siis 20 aastat tagasi oli õigusbüroode maine Kätlini sõnul nii halb, et kui tahe kuhugi jõuda sind sütitas, siis naljalt seda teed ei valitud. ”Seal ei oleks olnud võimalik ennast üles töötada, ma arvan,” selgitas ta. Küll aga oli seda võimalik teha advokaadibüroos: assistent, jurist, advokaat… ja sealt edasi kuni soovi korral vandeadvokaadi või partnerluseni välja. Viimase kaheni mittepürgimine oli Kätlini jaoks aga teadlik otsus kolme väikese lapse, sealhulgas veidi üle aastaste kaksikute kõrvalt. ”Ma tundsin, et ma ei ole võimeline andma 200% tööle ja 200% veel koju, ma pidin tegema sellise tasakaalustatud otsuse,” kirjeldas ta valikut advokaadibüroost ära tulla. Töö ja eraelu tasakaalu leidis Kätlin peale aastast pausi Fondias ja peale seda pole ta advokaadibüroosse tagasi igatsenud. Ilmselt on leitud balanss ka põhjus, miks ta reede pärastlõunal rõõmsalt intervjuuruumi astub selle asemel, et pingsalt sekundeid lugedes arvuti sulgemisele mõelda.  

On kohtuotsuseid, mis tekitavad probleeme juurde

Kuigi Kätlin enam advokatuuri ei kuulu, panevad kohtuvaidlused endiselt tema silmad igapäevatööle väljakutsuva vaheldusena särama. Samas on tal selle teatud osade suhtes ka kriitikanooli jagada. Otsused, mis probleemi lahendamise asemel uue ja suurema esile kutsuvad on põhjus, miks ta kohtute kvaliteedi küsimärgi alla seab. Olgu see tingitud kohtuniku viitsimatusest dokumente lugeda või liigsest töökoormusest, igatahes muudavad ebaõiglased otsused Kätlini sõnul tähtsusetuks nii kliendi kui õigusnõustaja panuse lahenduse leidmisse. Samas mõistab ta, et Eestis tuleb kohtunikul huntkriimsilmlikult tegeleda kõikide valdkondadega korraga ja selliselt ei olegi võimalik iga kord süvitsi minna.

Pole saladus, et kriisi ajal on kohtuvaidluste möll tihtipeale suurem ning Kätlini meelisvaldkonnas, ehitussektoris, praegu liialt helged ajad ei ole. Meedias võib järjest lugeda artikleid ehitusfirmade pankrotistumisest. Kuidas sellisel väljakutsuval ajal oma kliente toetada? Kätlin peab kõige olulisemaks jooksvat tuge, nõustamist ning koostööd. ”Kui sa teed kõike siuh-sauh, läbi mõtlemata, siis pärast on keeruline neid asju lahendada, ka jurist ei saa pärast neid asju paremini lahendada,” rõhus ta kliendi ja juristi vahetu kommunikatsiooni olulisusele.

Pigem ausalt ja otse, kui ümber nurga

Juristiameti üheks suurimaks väljakutseks peab Kätlin olukordi, kus vastaspoolel puudub võime asja läbi arutada ning dialoogi tekitamise ees laiub justkui kivimüür. Ta toob välja hetked, mis jäävad arusaamatuks kas paberi- või mingi muu majanduse tõttu, näiteks kohtute pikad järjekorrad või suhtlus kohalike omavalitsustega.

Teine korralik proovikivi peitub Kätlini sõnul digiajastu võludes. Ühelt poolt tekitab tehnoloogia areng meeletul hulgal võimalusi, teisalt võib kogu selle virr-varriga olla kohati keeruline kaasas käia. Kerge muigega tunnistas ta, et kõik trendikad tööriistad tema puhul kasutust ei leia: ”Ma avalikult ei protesti, aga ma lihtsalt ei kasuta neid, millel ma päriselt mõju ei näe.”

Pideva infovoo sees orienteerumiseks on tal väljakujunenud omad strateegiad. Näiteks ehitussektori uuendustega aitavad kursis püsida riigikohtu lahendid ja mitmed valdkonna väljaanded ning üldiselt näeb ta erinevate teemadega kaasas käimisel olulist rolli kollektiivil. Täna, mil uut infot tuleb peale pidevalt ja palju, hindab ta tiimis töötamist ja teadmiste jagamist: ”Ma ei kujuta ette, et peaksin endale kõik juure tasandil selgeks tegema.” Kuigi inimestevahelised suhted tiimis võivad ette tuua väljakutseid, on Kätlin väga õnnelik, et vahelduseks juuratööle saab ta toimetada ka tiimijuhi rollis. Viimase puhul peitub edu saladus aususes. ”Ma ei hakka kunagi ümber nurga kuskilt midagi kellelegi rääkima, minu arust tuleks asjad kohe otse välja öelda,” tõdeb ta kindlalt.

”Räägi mõni tööga seotud lugu, mis sul kunagi meelest ei lähe”

”Mul on elu lõpuni üks asi meelde jäänud, mida ma vist kunagi ära ei unusta. Kui ma suht noor jurist olin ja oma esimeses advokaadibüroos töötasin, siis me pidime tegema ka selliseid asju nagu määratud kaitsed ehk meile määrati mingisugused isikud, kes ei suutnud ise endale advokaati palgata ja see muuhulgas tähendas seda, et nendega tuli vanglas kohtumas käia. Esimest korda, kui ma läksin, ma läksin Tallinna vanglasse. Ma ei teadnud sellest protseduurist, alates sisenemisest kuni kõige muuni, mitte midagi. Läksin sinna ja mul oli suur käekott, mingit tavaari täis, üle-eelmine päev olin käinud veel kuskil ilumessil, kus jagati igasugu testreid ja muud nodi alates sidemetest kuni ma ei tea, mis asjadeni välja. See kott oli kõik seda täis. Valvur, meessoost isik, loomulikult käskis mul need kõik välja laotada sinna letile. Mu taga oli saba inimestest, teistest advokaatidest ja ma arvan, et ma olin näost täiesti tulipunane. Midagi eluohtlikku asjade seast ei leitud, aga kotti ikkagi kaasa võtta ei tohtinud.

Ja ega siis see ei lõppenud. Läbi erinevate koridoride minnes küsisin mitu korda, et kuidas ma pärast sealt tagasi saan, telefoni ega midagi kaasa võtta ei tohtinud. Lõpuks istusingi selle isikuga ruumis, kus oli kaks taburetti ja laud. Valvur veel enne äraminekut ütles, et ketraksin laual oleval kettaga telefonil number ühte kui midagi on ja läks minema. Ma olin nädalaid veel pärast šokis sellest kõigest.”